teisipäev, aprill 13, 2010

Kevad ja kaka

Mu kursusevennal, kirjanik Andrus Kivirähul, on nina selle peale, et tabada rahva sekka minevaid kujundeid. Küllap pole suurem osa meist lugenud nimetatud pealkirjaga jutukest ega tea selle sisust, kuid kevadel väljasulavate junnide ajal on sõnapaar "kevad ja kaka" nõnda loomulik käibefraas, et muutub peagi folklooriks, kus esmaautorit ei mäletatagi.
Kuna paljud meist ei pruugi lastejutte lugeda, siis lühidalt kokkuvõttes on Kivirähu jutu sisu selline: pargiteele kükitanud koerast jäi maha junn, kes kartes, et keegi võib talle peale astuda, roomas murule, ning muruniitja hirmus sealt edasi sirelipõõsa alla, kus ta lõpuks abiellus võilillega.
Kui lastejutus ronis viisakas ja tagasihoidlik junn ise silma alt ära, siis päris elus käivad asjad teisiti. Rääkimata sellest, et oma rahulolevate peremeeste silme all kükitanud koertest jäävad teedele junnid, kes astutakse hoolimatute inimeste poolt õnnetul viisil laiaks, rääkimata sellest, et paljud junnid hukkuvad pritsmetena muruniitja või -trimmeriga niitva inimese riietel või näos, ei lase mõned inimesed junnidel ka rahulikult oma aias, kõrvalise silma alt eemal võililledega üheks saada, vaid tassivad need lausa avaliku tänava äärde kõigile vaatamiseks.

Pildil junnide massihaud Vaheaia tee ääres.
Jaan Väljaots
P.S. On alanud koristustalgutel osalejate registreerimine (link eelmise sissekande juures)